Mis mees ma olen?

„Ole mees ja jää selleks elu lõpuni,” korrutavad tuhanded isad poegadele maast madalast. Ja jagavad, omal kumbki kulm ninajuurel, õpetusi: „Ära ole pehmo! Hakka vastu, aga esimesena ära löö. No hea küll, kui vaja, siis viruta!” või viskavad ninale, „Mis mees sa oled!”.

Kui kõik virutakski ühtmoodi, millises maailmas me siis elaksime. Meeste maailmas? Vaevalt! Pigem igavas ja veel rohkem ühekülgses. Maailmas, kus tänavaid täidaks suitsevate kummide asfaldile jäetud jutid, hommik-lõuna-õhtu mööduks samamoodi, taldrikus toores liha ja pulbri asemel käiks pesumasinas ringi testosteroon. Kus biitseps oleks standardiseeritud ja reis x-numbrit sellest suurem.

Miks ei võiks olla mees, nagu sulle meeldib, mitte nagu teised. Miks elada elu nagu vaarisa, tema äi ja mees, kes leiutas kivikirve. Miks olla keegi teine, kui elu on täis väljakutseid ja avastamata alasid, mida pole vallutanud ükski mees. Miks? Miks? Ja miks? Kui sul on sõpru, kes hoolivad sinust koos kõigega, mis neile sinus ei meeldi. Ja me ei räägi lahjadest lihastest või sellest segasest bändist, keda kuulates ei märka vastata kõnedele, sest röögid täiest kõrist kaasa. Kui loed sõbralikest pilkudest, et see töötab. Klubis, tänaval, kus iganes.

Seepärast ole mees, nagu oled – omamoodi ja nii, nagu maailmas sulle ruumi on!

Loe lisaks