Miks ma soetasin endale linnamaasturi?

111
Shutterstock

Maastureid on tänapäeval müügis igas hinnaklassis. Odavamad saab kätte juba ligi 10 000 euroga ja kallimate soetamisest võin mina enda igakuise palgaga üksnes und näha. Neid soetatakse erinevatel põhjustel ja ma räägin, miks langes meie peres otsus just linnamaasturi kasuks.

Mina ostsin selle puhtalt vajadusest teise auto järele. Ma tõepoolest ei teinud seda, et tunduda kõvem mees, või sellepärast, et mu naine isasem tunduks. Ühest autost jäi väheks ja minu nõue oli, et teine auto peab saama turvaline. Maastur on oluliselt turvalisem kui n-ö naiste lemmikud, ebapraktilised kaheukselised väikeklassiautod, millega on väidetavalt hea manööverdada ja mis on ökonoomsed.

Samuti võiks teisel autol olla ka muid hüvesid, olgu selleks siis kasvõi nelikvedu, mis paljudele tundub kui kütuse ja ressursi raiskamine. Väike üllatus on ka see, et paljudel maasturitel on nelikvedu lülitatav ning suurema osa ajast sõidavad need üherattaveolistena ja säästavad seetõttu röögatut kütusekulu. Maasturitele pannake enamasti aiste vahele ikka suuremad mootorid, mitte populaarsed ja ökonoomsed 1,1-liitrised, mille kiirendust maanteel veokist möödasõiduks võid mõõta kalendriga ja viie aasta pärast on see ikkagi nii hõredaks kulunud, et järgmine omanik neab nii ennast, teid kui ka kogu teie suguvõsa maapõhja.

Loe lisaks
MEHED AVALDAVAD ARVAMUST: Kas veganlus on mõistlik? (10)
Miks ostetakse maastureid, kui nende potentsiaali kunagi ära ei kasutata, ehk miks linnamaasturid nii popid on? (221)

Selle viie aasta jooksul tuleb ju ikkagi keerata paaril korral metsateedele, et rohkemat loodust näha ja seetõttu oma pisikest „mootoriga taburetti” piinata. Säärasel maastikul võib aga tunda suurt hirmu, et väikesest autost saabki kirst, nii et läbi häda siledale asfaldile jõudes ei soovita sealt enam kunagi lahkuda.

Linnamaastur vs. väikeauto

Selliseid tundeid kogenuna saab mõista, et maastur oleks parem. No kasvõi see väike crossover'gi oleks metsavahel hädast päästnud. Kui võtta veel luubi alla kasvõi kordki aastas käru vedamise vajadus või panna proovile auto maksimaalne lubatud kandevõime, pole linnamaasturi ostupõhjusi tarvis kaugelt otsida.

Paljudel on ka maamajad või suvekodud, kus käiakse aastaringselt. Seal ei lükata lumiseid teid puhtaks minutitega, vaid on kohti, kuhu lumekoristus jõuab ehk nädalas korra. Kuigi seda kehva suusailma on aastas ainult paar kuud, on ka sellel ajal tarvis tsivilisatsioonis käia. Kui maasturil on nelikvedu, ei pea selleks alati metsa ronima ja kasutama seda sihipäraselt. Rulluiskude ja rattaga sõites kasutatakse ju ka kiivrit ja kaitsmeid, kuid ei arvata, et iga kord peaks siis ilmtingimata kukkuma, sest abivahendid ju olemas. Kiirabi ei anna palaviku korral kojukutsele tulles ka defibrillaatorist elektrišokki, kuigi neil on aparaat autos olemas. Paljudes avalikes kohtades on samad seadmed ka seintele paigaldatud –kujutage ette, kui neid iga kord kellegi peal kasutama hakataks, sest need on ju olemas ...

Jooksvad kulud

Noh, et mul ka eelmine masin veel alles (mis on viis aastat uuem kui see linnamaastur), siis uuema auto 1,8-liitrine bensiinimootor võtab pea kaks liitrit rohkem kütust saja kilomeetri kohta kui 2,5-liitrine diisel. Ühtlasi on 10 kW võimsus diisli kasuks. Kui arvestada nüüd veel uuemaid crossoverer'eid, mis on toodetud viimasel kahel-kolmel aastal, siis ei saa me enam üldse rääkida, kuidas maastur võtab rohkem kütust. Juba on keeruline leida masinat, millel poleks küljes erinevaid andureid, mis aitavad parkida, eraldusjoont hoida, vaatavad juhi eest pimenurka, loevad liiklusmärke, mille kõik küljed on kaetud parkimist assisteerivate kaameratega ja palju muud sellist, siis ei näe ma, et maastur oleks kuidagi kohmakam või kehvemate juhtimisomadustega. Kui kogu see lisavarustus hirmuga silme eest läbi lasta ja paar validooli neelata, siis järele mõeldes saab täisvarustuses „riisipüssist” linnamaasturi kätte sama raha eest kui keskmise varustustasemega universaalkerega sakslase.

Maasturit valides pole mõtet kütusekulu, varuosade hinda või auto hinda rangelt jälgida. Niikuinii salongi minnes lüüakse käega ja võetakse punane. Enamasti on crossover'id kõik samas hinnaklassis. Soovi korral võib Saksa logode eest muidugi ka oluliselt rohkem maksta, aga arvestades tavapärast viieaastast liisingupikkust, on hoolimata logost kõik autod laias laastus ühtlaselt vastupidavad ja soovivad üksnes iga-aastast korralist hooldust.

Linnamaasturi praktilisus

Autosse istudes saab juba aru, millises tuntakse end kui ema süles. Meie kehaehitused on erinevad, meie emad on erinevad ja seetõttu tekibki see tunne erinevates autodes. Selle järgi tulekski valida. Ühtlasi on kõigil omi eelistusi – kas on sõitnud ainult ühte marki autodega, õlinäpust sõber teadis nimetada vähemalt kolm automarki, millest parem oleks kasvõi tõukerattaga paduvihmas sõita, või tahetakse naabrile lihtsalt kohta kätte näidata. Mis iganes on need olulised faktorid auto valikul, siis linnamaastur on sageli see, mis mugavuselt ja välimuselt keskmisele linnaautole silmad ette teeb.

Rääkides veel eelistest, siis linnamaasturitel on istumine kõrgemal, mis tagab palju parema ettenägelikkuse aktiivses liikluses. Ühtlasi on ostukeskuste parklates parem ülevaade, kus on vaba parkimiskoht. Paraku nendele kohtadele enamasti ei mahu, aga sellest on praeguseks aru saanud ka liikluskorraldajad, kes lisavad poeparklatesse huvitavaid märke nendele poodnikele, kes ei arvesta teie ja teie suurema autoga.

Linnamaasturite roolis näeme me igapäevaselt enamasti naisi, kellel on oma seelikute ja kontsakingadega igal juhul mugavam ronida kõrgemale kui istuda peaaegu vastu maad ning sealt ka hiljem jälle püsti ronida. Selle katse võib teha iga inimene ka kodustes tingimustes – proovi korduvalt istuda põrandale ja tõusta jälle püsti ning siis proovi sama teha diivanile istudes. Samuti on lihtsam ronida üle äärekivide, lõhkumata kaitserauda või porikumme. Kasvõi äärekivi ette parkides ei pea pead vaevama, kas stange serv läheb üle äärekivi või tuleb sellest kulukam parkimine.

Linnamaasturit omades ei ole enam tarvis ka veoautot ega tellida kolimisfirmat, sest need Jyski kapid ja vanakraamiturult superägedad kangasteljed saab oma mahuka autoga ise koju vedada. Pikemad sõbrad ei pea enam sõites põlvedega kõrvataguseid sügama ega laepolstrid kiilakat poleerima.

Oma pika teljevahe tõttu ei tundugi maanteesõit nagu kepphobusel paarissõit varasel keskajal, sest auto on stabiilsem. Ja stabiilsus on hea. Eesti teid ja olukorda arvestades on ka siin eelis, sest need augud ei tundu enam päevapikkuse sõiduna risti üle tsaariaegse kitsarööpmelise raudtee.

Lõppkokkuvõttes on linnamaasturid tänapäeval mõistlik valik nii funktsionaalsuselt kui ka võimalustelt, mida sellised autod pakuvad. Võib vabalt sõita ka pisikese autoga ja tunda hirmu, et teiste hullude käes on suured autod. Kuid kuna me elame ainult korra, siis peaks end sel ajal hästi tundma ja tegema meeldivaid valikuid, mis annavad ehk võimaluse pisut kauemgi elada.

Loe lisaks
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
Vaata veel