Käimas on uue auto otsingud: proovida on kaheliitrine bensiinimootor, ligi 150 hobust, CVT. Sõidan Ida-Virumaal Kiviõli poole 97 kilomeetrit tunnis. Möödasõidul gaasi põhja surudes virutab korraks pöörded üles ja hakkab karjuma. Kui rahulikult gaasi anda, toimetab Continuously Variable Transmission asjalikumalt, kogub jõudsalt kiirust ja sõit sujub mõnusamalt. Bensiinikulu on kaheksa liitrit. Halloo, seda on küll palju.

Ma olen kogu elu manuaalimees olnud. Meeldib käsitsi käiku vahetada ja teha seda siis, kui ise tahan. Kui sellest veidrusest juttu teen, pööravad sõbrad pea ära, kissitavad silmi, kostab “nojah”. Nad on veendunud automaatkastimehed ja ei taha pärast ammust Ladat-Sierrat manuaalist enam midagi kuulda. Elu on viimased 25 aastat nende vastu helde olnud ja nad ei taha käsitsi käiguvahetusest midagi teada.

Eelnevad kogemused

Minu kiiksu üks põhjusi on AL4. Üksvahe oli mul aastajagu majanduslikel põhjustel prantslane sõita ning sel oli AL4 kast, igavene nuhtlus. Igal hommikul, kui Keila Statoilist mööduma sättisin, ilmus ekraanile kiri Gearbox faulty ja kolmas käik jäi sisse. Tuli süüde välja võtta ja uuesti võtit keerata nagu itimehe anekdoodis. Siis kadus tüütu kiri ekraanilt. Hea veel, et autost välja minema ei pidanud. Kunagise telekaparandajana ma natuke põlgan liigset autoelektroonikat, sest auto peab vastu pidama äärmuslikes tingimustes iga ilmaga, see liigub, tekitab vibratsiooni, aga elektroonika töötab hästi paigal ja soojas olles.

Teeninduses tõdeti, et solenoidklapid on katki ja vahetati 4000 krooniga, praeguses vääringus mingi 260 euroga ära. Tehti maksimaalne soodustus, noogutati tõsiselt: jah, muidugi, teame seda AL4 asja. Pärast tuli veel SMS, kas olen rahul. No olin. Vaatasin hiljem, YouTube'is on kogunisti kaheksaminutiline film, kuidas solenoidklappe vahetada. Tõsi, päris pirnivahetus see ei ole, jah. Siis aga tulid internetist Lukašenka geriljad ja viisid prantslase ära. Maksin vist pealegi, sest tusk lagunevast autost oli suur ja tagasillast kuuldus järjest uusi kolkse. Kolksud ei jäänud peitu ka geriljade eest, kes innukalt hinda kangutama asusid. Said alla 100 tuhande sõitnud voiture’i 5000 euroga.

Pärast prantslast tuli robustne, kuid väga vastupidav diiseljaapanlane ja sellega vahetasin peaaegu kuus aastat käike käsitsi. Kordame meeldetuletuseks üle: esimesega liikuma, paned teise, hoogu saad kolmanda-neljandaga ja enne 2000 pööret käivitub turbo. Auto muutub erksaks. Pöörded pole kõrged, sõit on jõuline, võid viienda vahele jätta ja kuuendaga vabalt kiirendades möödasõite teha. Ka siis, kui oled parasjagu Eesti kõige ohtlikumal maanteel, Ussisoo kandis ja kui keegi väga vastu ei tule. Neli ratast veavad, kuhu vaja. Ja kokkuhoidlikult, ikka 5,2 liitrit sajale keskmiselt, rekord isegi alla viie. Käike vahetan ise, mitte ei tee seda tundmatu põrandaalune võitleja.

Aga siis oli juba 220 000 ees ja oli vaja proovida uusi masinaid. Sellele mudelile enam manuaali ei tehtud, vaid uimasevõitu CVT. Proovisin üht Tšehhi-Saksa 1,8-liitrist turbobensiinimootorit, millel oli topeltsiduriga DSG ehk Direct Shift Gearbox. Normaalne, vajutades väikese viivitusega alla kaheksa sekundi sajani. Ei meeldi mulle need viivitused. Kui spordirežiimile sättida, toimib kickdown ärksamalt ja saab kiiremini minema. Väga hea auto, aga diisleid polnud paraku proovida. Need olid suure nõudluse tõttu ära ostetud, isegi prooviautosid polnud. Eesti autoostjale see mark meeldib!

Vahepeal tegin proovisõitu 1,6-liitrise 160 hj arendava prantsuse diisliga, millel EDC (Efficient Dual Clutch) automaat. Tartu maanteel andis see väga hea möödasõidudünaamika vahemikus 80–120 km/t. Ühtlasi sai seljamassaaži, mis kuulus selle auto tippvarustusse. Miks nad ei tee neid neljarattaveoga, mõtlesin. Sõidan nimelt vahel maakodus mäkke ja üle heinamaa, käru taga. Ja talviti, kui külatee roopad autot suunama kipuvad, on neli parem kui kaks.

Kevadel sõitsin veel kahe väikeautoga. Kõigepealt jaapanlane, 1,5-liitrine diisel ja ikka käsitsi. Kuna jõudu kipub sel harjunust vähem olema, kipun rohkem gaasi andma. Mootor müriseb, turbotab, aga linnas hea süstida. Maanteel pole ka viga, aga siiski tahaks võimsamat. Samuti on käiguga pidurdamine libedaga otstarbekas tegevus. Kütusekulu alla viie liitri. Teine oli manuaalprantslane, 1,6-liitrine bensiinimootor. Gaasi andes piisavalt erk, keskmine kütusekulu üle seitsme liitri. Palju.

Lõpuks olin ikkagi valimas CVT-ga jaapanlast, aga läksin reklaami ohvriks ja astusin sisse rahvaautode poodi. Seal sai valida manuaali või automaadi, turbobensiini- või diiselmootori. Varustust kuhjates sai auto hinna peaaegu kahekordistada. See jäi mõistlikel kaalutlustel tegemata. Sõbrad ütlesid ka, et sama marki autot uuesti soetada pole ehk mõtet. Liising avitas ja nii sõidangi järgmised ringid ümber maakera kaheliitrise diiselmootoriga neljarattaveoga veidi kõrgendatud kliirensiga sakslasega.

Kumb siis valida?

Mida siis valida, kas automaat- või manuaalkasti? Kõigepealt, kui see asjaolu määrab, siis manuaalkastiga autod on odavamad ja kulutavad veidi vähem kütust. Teiseks, manuaalkastid on vastupidavamad, kui tahate sõita sama autoga pikalt, sadu tuhandeid. Ning kolmandaks, auto tunnetamine ja kontroll selle üle on kordades parem.

Automaatkast sobib neile, kes tahavad rahulikult sõita, ilma end liialt auto hoobadega sidumata, ja põlgavad vana kooli sõidukeid. Linnaliikluses on automaat kindlasti parem võimalus. Mitmeid autosid, eriti just suurema kubatuuriga mootoritega, ei valmistatagi käsitsi vahetusega käigukastiga. Automaadiga korralikult sõitmiseks on vaja võimsamat mootorit, 150 hobujõust (ca 110 kW) ülespoole.