Sulnis äratuskella helin - ärritab.
Kui armsam sind kergelt õlast raputab – ärritab.
Su koer, keda sa jumaldad ja kes hakkab sinult tekki pealt sikutama – ärritab.
Mõnusa äratusviisi väljanuputamise peale on kulutatud lugematuid töötunde ning kulutatud ribadeks triljoneid ajurakke.
Üks viimase aja hitte, mis pürgib ideaalse ärataja auväärsele positsioonile, on SENSORWAKE ALARMKELL.
Milles peitub vidina uudsus?
Tavapärase heli asemel äratab kell sind meeldivate aroomidega.
Kahe minuti jooksul pärast käivitumist susistab kell ruumi täis lõhnadega, mis äratavad sind tasapisi ning loovad koheselt hea enesetunde. Vähemalt teoorias.
Hetkel on kellameestel pakkuda seitset lõhnavarianti: kakao, espresso (kohv), röstsai, merelõhn, piparmünt, värske rohi (muru) ja värskelt küpsetatud saiake.
Iga lõhnakapsel sisaldab kolmkümmend doosi ja need on taaskasutatavad. (Iseasi muidugi, kes ka kas üldse keegi Eestis sellist teenust pakkuma hakkaks).
Lõhnad levitatakse mööda ruumi laiali pigem voolava õhu, mitte kuumuse toimel. Nii säilib paremini lõhnagamma loomulikkus, samuti muudab selline meetod kellamehhanismi ohutumaks.
Kell ise on lihtne ja arusaadava sihverplaadiga digitaalne ajanäitaja.
Nüüd tarbija jaoks igava ning tootja jaoks kõige põnevama osa juurde. Hind.
Nõksa alla sajaeurone komplekt sisaldab kella, laadimissüsteemi ja ühte lõhnakapslit. Kes raatsib letile visata umbes 25 lisaeurot, saab kella koos ühe kapsliga igast lõhnavariandist. Eraldi kapsli soetamine puurib rahakotti umbes viie euro suuruse augu.
Jah, lõhnakell ei ole kõige odavamate killast. Siinkohal võib aimata tootjate suuri siniseid silmi ning teatraalset kätega embamisliigutuse imiteerimist: “Armas kitsipungast vastupunniv tarbija, ütle, kas kas sinu hommikune õnnetunne ei ole väärt seda pisukest eurohunnikut?”
Võibolla on, võibolla mitte. Antud toote juures ei ole hind üldsegi mitte kõige suurem küsimärk. Isegi mitte see, kas tore saialõhn ikka äratab üles ka inimese, kellel on nohu või kes magab välja eelmise õhtu raju pidutsemist.
Mure on pigem nende potentsiaalsete tarbijate pärast, kes ÄRKAVAD TÕEPOOLEST ÕNNELIKULT, ütleme kohvilõhna peale.
Kuid milline on pettumus ning äng, kui pea selginedes ilmneb, et see armoomimäng on pelgalt tünga tegev illusioon: TEGELIKULT ei aura ju köögis värske kohvitass ega ahjust ei immitse saiakese lõhna.
Võibolla leplikum kellaomanik sügaks kurvalt pead ning läheks kööki kohvi valmistama. Mõni keevalisema meelelaadiga unimüts virutaks aga petukella vastu seina ribadeks, sest nagu loo alguses öeldud sai, hommikune inimene on pire ning kerge ägestuma.
Kohtuotsus: Hea idee, täiesti roogitav mõte näiteks kollektiivkingitusena kuskil hipsterikogukonnas, aga praktikas suht kasutamatu – võttes arvesse just krõbedat hinda (tavaline äratuskell või olemasoleva mobiiltelefoni pakutav äratusteenus on ikka kordades odavam).
Kohtuotsus: 4,3/10
