Veider ongi see, et me oleme rohkem teadlikud sellest, mis avaneb tuhandete valgusaastate kaugusel kaugetes galaktikates, kuid meil pole aimugi sellest, mis toimub mõnekümne kilomeetri sügavusel maapinnas. Selleks, et teada saada, alustasid Nõukogude liidu teadlased 1970. aastal maasse puurimist, et jõuda sügavamale, kui keegi kunagi varem. Järgmise 24 aasta jooksul puurisid mehed maapinda, et näha ennenägematuid sügavusi.

Loomulikult ei puuritud 24 aastat järjest. See toimus pausidega. Kohaks valiti Koola poolsaar ja jõuti hämmastava 12 km sügavusele. Et mõista selle sügavust, siis kõige sügavam ookeanipõhi on 11 km sügavusel. Sellest siis kilomeeter veel edasi.

Kas sellest puurimisest ka midagi asjalikku õpiti? Õnneks jah! Teadlased avastasid seni nägematuid ainurakseid, kes veetsid aega 7 km sügavusel. Umbes samal sügavusel avastati ka vett. Jõudnuna 12 km sügavusele, muutus pinnas liialt kuumaks ja mõõtmise tulemusel avastati, et sel sügavusel on maa temperatuuriks kõrvetavad 180 kraadi. See oli liiga kuum, et jätkata ja puurimine katkestati 1994. aastal.

Mis aga veelgi hämmastavam, on see, et teadlaste hinnangul on maa keskpunkt ligikaudu 6400 km sügavusel ja 12 km on sellises valguses üpriski pinnapealne tulemus.

Allikas: iflscience.com