Aasta 1945. Sõja lõpuni oli jäänud vaid loetud nädalad. Natsid olid igal rindel peksa saanud, sõdurite seas valitses sünge masendus. Sõjamasin aga krigises inertsist edasi ning hoolikalt varjatud sõjatehased sülitasid välja üha uusi ja uusi sõjamasinaid ning tapariistu. Oli ilus kevadpäev. Sakslaste tuliuus allveelaev U-1206 sulistas Šotimaa rannikuvetes. Allveelaeva kapten Karl Schlitt oli rõõmus. Kuigi üldine olukord oli rindel pehmet öeldes kohutav, ei suutnud ta varjata kerget muhelust. Tema uus allveelaev oli tõeline iludus. Berta – nagu Schlitt laeva endamisi hellitlevalt kutsus – oli sihvakas ning hea manööverdamisvõimega.

Mille üle aga kapten eriliselt uhkust tundis, oli laeva uus miljonipeldik. Schlitt muheles: oma pika karjääri jooksul oli ta nühkinud nii mõndagi allveelaevapeldiku prill-lauda. Kuid mitte niisugust, nagu Berta oma. Schlitt teadis, et saksa allveelaevakemmergud olid siiani laevastiku Achilleuse kannaks. Või nagu madrused armastasid parafraseerida: Neptuni kannaks. Erinevalt liitlaste allveelaevadest pumpasid sakslased oma jääkproduktid otse vette. Selleks pidid nad tõusma üsna veepinna lähistele. Vastasel korral oleks veesurve ületanud tualeti väljasurvet ning kogu see haisev püdel mass oleks surutud laeva tagasi. Seda nõrka kohta teadsid ka vaenlaste lendurid, kes tegid vete kohal kannatlikke patrull-lende, oodates hetke, millal allveelaev tuleb pinnale oma raudset kloaaki tühjendama.

Siinkohal Schlitt muigas jälle. Vargsi, nagu soliidsele kaptenile kohale. Sest saksa insenerid olid taaskord vaenlasest sammu ette astunud ning konstrueerinud uue miljonipeldiku, mille keeruline kõrgsurvesüsteem lubas tualeti jääke vette pumbata ka suurtes sügavustes. Muidu nii säravat ja hiilgavat peldikuprojekti kippus määrima vaid üks inetu plekike. Peldik oli kõrgtehnoloogiline ja keeruline seadeldis ning kahjuks ei osanud konstruktorid ka selle asutuse kasutamist vormistada lihtsurelikule arusaadavasse keelde. Nii oli uue kemmergu käitlemine ääretult keeruline. Kasutusjuhend oli kirjutatud nii, et sellest said aru ainult valitud natsitaibud. Selleks, et ka lihtne madrus saaks oma pabula ohutult organismist eemaldada, koolitati paar meeskonnaliiget “tualeti ohutu kasutamise instruktoriteks”.

Kapten Schlitt tundis oma alakõhus piinavat torget. “Oh, mein Gott!” ahastas Schlitt. Kas tõesti jälle see neetud kõhupisik on nende laeva roninud? Kapten surus käed kõhule ja jooksis miljonipeldiku juurde. Teda ei olnud koolitatud iseseisvalt vetsu kasutama, kuid hetkel ta sellest ei hoolinud. Kõht paukus juba õige koledasti. Schlitt mõtles hetke, ohkas siis alistunult ja lasi püksid alla. Kui kapten minut aega hiljem vett tõmbas, ei aimanud ta, et avab ühtlasi ka põrguväravad. Ebaõige protseduuri tulemusena tungis ookeanivesi laeva, ujutades muuhulgas üle laeva elektripatareid. Hape reageeris veega, mille tulemusel tekkis mürgine gaas. Laeva meeskond hakkas lämbuma.

Kapten Schlitt, kes kohmitses veelgi takerduma kippuva püksinööbi kallal, ei näinud muud väljapääsu. Ta andis korralduse tõusta veepinnale. Loo lõpp on üsna ettearvatav. Jälgilt haisvat allveelaeva märkasid kohe Briti sõjalennukid ja poetasid saksa fekaalidest üleujutatud masinale külakostiks peotäie pomme. See oli U-1206 kuulsusetu lõpp. Tõe huvides olgu mainitud, et sõjaajaloolaste seas liigub ringi kuulujutt, nagu oleksid sakslased peldikujutu tervenisti kokku luuletanud, kuna tarvis oli ettekäänet allaandmiseks. Kapten Schlitt oma hilisemas raportis intsidenti ei eitanud, küll aga vaikis ta täielikult maha fakti, et just tema oli see mees, kes viimasena miljonipeldikut reostas.