Vaade ajalukku: Sõda ja maamiinid päästsid pingviinid välja suremast

5
Unsplash.com

Sõda. Alati kole asi. Mitte aga kõigile. Näiteks pingviinid on hingest sõja poolt. Kohe seletame, miks.

Mitusada aastat inimtegevust Falklandi saartel oli loomas olukorda, mis oleks napilt hävitanud kogu sealse pingviinide populatsiooni. Saared, mis asuvad ligi 450 km Argentina rannajoonest, on ajaloos korduvalt kõneaineks kerkinud. Viimati tõsisemalt 1982. aastal kui Argentina ja Suurbritannia saarte omamisõiguse üle sõja maha pidasid. Selgus, et sõda, hunnik maamiine ja ebastabiilne diplomaatia oli just see, mida pingiviinid vajasid, et oma arvukust tõsta.

Falklandi saared on maailma mastaabis väikesed. Kokku on neid saari seal ligi 200 ja kui kõigi pindalad liita, oleks see umbes suuruselt võrreldav neljandiku Eestiga. Kuid läbi ajaloo on nad tekitanud vaidlusi, mis kajasid üle terve maakera.

Sellest ajast saadik, kui Argentina end Hispaaniast sõltumatuks kuulutas (1816), on nad unistanud ja püüdnud Falklandi saari mingis vormis enda kontrolli alla allutada. Osa argentiinlasi peab piirkonda tänini Argentina osaks, hoolimata sellest, et Kuninganna Elisabethi nägu kaunistab kohalikku raha, Briti lipp on osa kohalikust riigilipust ja kõik riigid on Suurbritannia ülemvõimu ka tunnistanud. Lisaks kaotas Argentina sõjalise konflikti , kui nad püüdsid Isla Malvina üle (nii nimetavad argentiinlased Falklandi saari) kontrolli enda alla saada. Ligi 80% argentiinlastest nõuab jätkuvalt, et riik need Hispaania keelt kõnelevad saared tagasi võtaks.

Loe lisaks
Esimene meesteblogi dekodeeris meestemaailma detailideni lahti (5)
Disc golf – kättesaadavaim golf Eestis (5)

Mis on see põhjus, miks Argentina neid nii meeleheitlikult läbi ajaloo endale on soovinud? Eemalt vaadates ei oskakski kuidagi põhjendada.. Falklandi saarel pole eriti midagi muud, kui umbes 3000 inimest, 700 000 lammast ja paar kalurite sadamat. Mis seal aga on, on tohutu pingviinide populatsioon ja neid on seal suisa viite eri liiki. Kokku julgelt üle miljoni isendi. See on ääretult suur number. Kui aga pidada silmas, et 300 aastat tagasi oli see number ligi 10 miljonit, siis see hädine miljon ei tundugi nii suur.

Vaatame natuke ajas tagasi

18 sajandil oli vaalarasva äri õitsemas ja Falklandi piirkonnas oli ringi ujumas omajagu vaalasid. Pole vist eriti üllatav, et mingi aja pärast oli saari piiramas nii Suurbritannia, Hispaania ja Prantsuse laevad, kes tahtsid rasvasest kullast osa saada. Kuid vaalarasva tootmine ei ole just kõige lihtsam ettevõtmine. Esiteks tuleb vaalad kinni püüda ja kuidagi kuivale maale toimetada. Kehalt tuleb eemaldada rasvakiht, millest tuleb välja sulatada õli ja seda tehti suurtes padades, mis olid täidetud tulikuuma veega, kus õli pinnale kerkis.

Kuigi saarel oli küllaldaselt vaalasid, on saar kurikuulus sellepoolest, et puid seal eriti palju ei kasva. Seega olid vaalarasva kütid olukorra ees, kus neil polnud materjali, et tuld teha ning samuti tundus tobe idee põletada vaalarasva, et saada kätte ... vaalarasva. Mis oli siis lahendus? Lahendus oli sisserännanute silmis ilmselge – tuleb põletada seda, mida on palju.

Vaalaõli kätte saamiseks hakati katlaid kütma PINGVIINIDEGA.

Selgus, et pingviinid olid üllatavalt hea tulehakatis tänu enda kaitsvale rasvakihile, mis võttis vaevata tuld. Ka see oli abiks, et neid oli väga lihtne püüda – kohmakad lennuvõimetud linnud. Käkitegu. Lisaks olid nad harjunud inimestega koos eksisteerima ja nad ei tundnud nende ees hirmu ning iga kord, kui tuli vaalarasva keetmisel väikseks jääma hakkas, haarati paaril pingviinil turjast ja visati need lõkkesse.

Pingviinide õnneks suri vaalarasva äri 1860ndatel, kui avastati fossiilsed kütused. See jättis saared suures osas unustusse ja ainus, mille pärast linnud edaspidi muretsesid, oli harv munavarguse juhtum ja mõni murtud küüs. Kuid taastunud inimese-pingviini sõprussuhe sai jällegi hoobi, kui 1982. aastal tegi Argentina taas katse saared enda alla allutada.

Argentina valitsuse läbikukkunud plaan

Kuigi Briti kohalolek saartel on pikalt olnud argentiinlastele pinnuks silmas, pole ükski riigi liider teinud avaldusi, et saared kuuluvad tegelikult nendele. Kuid kaheksakümnendate algul, kui riiki juhtis sõjaväline valitsus Leopoldo Galtieri juhtimisel, muutus ka valitsuse retoorika. Mehe ebapopulaarsus koduriigis, mille tingis tema hobi opositsiooni liidreid röövida ja maha nottida, langes veelgi, kuna riigi majanduslangusel ei paistnud põhja tulevat. Kartes riiklikku mässu, püüdis Galtieri riigi patriotismile rõhuda ja sisenes sõjaväega pea täielikult kaitsmata Falklandi saareriiki. Paar värisevat saarevalvurit türmi pistnuna teatas liider, et Britid on alistatud ja saared vallutatud. Kahjuks Briti peaminister Margaret Thatcher Argentina triumfi ei jaganud. Seda isegi hoolimata saarte olematust ja sageli negatiivsest mõjust riigi majandusele. Suurbritannia vastas kiirelt ja kaks kuud kestnud sõda lõpetas Galtieri valitsemise ja ligi 1000 Argentina sõduri elu.

Kui sõjaga õhku pekstud tolm oli maale tagasi langenud, mõistsid britid, et nad olid just kulutanud miljoneid maksumaksjate raha ning nad pidid leidma viisi, kuidas see avalikkusele maha müüa. Kalastamine paistis olevat ainus asi, mis saarte juures võluvat on ning valitsus seadis sisse maksusüsteemi, kus kõik kalastajad, olgu nad kohalikud, või naaberriikide tohutud kalalaevad, peavad tasuma kalastamisõigse eest kindlat riigilõivu. See oli hea plaan. Inimestele. Küll mitte pingiviinidele, kes sõid sama kala, mida nüüd suured rahvusvahelised kalatraalerid piirkonda püüdma tulid. Kaua ei läinud aega, kui inimestega kala pärast võitlemine muutus veelgi suuremaks ohuks pingviini populatsioonile kui vaalarasva põletamine eales olnud on. Vähem kui kümnendiga langes pingviinide arvukus kuuelt miljonilt alla ühe miljoni isendini.

Falklandi sõda ja sellele järgnenud kalapuudus oli pingviinide ellujäämist tõsiselt ohustamas. Kuid iroonilisel kombel oli see ka abiks, et nende arvukust tõsta. Konflikti tagajärjel on riigid sel teemal üksteise peale jätkuvalt viimse piirini vihased ja mõtet, et hakata saarel kaevandama naftat, ei julge kumbki riik välja pakkuda. Usutakse, et naftat on saare all peidus enam kui 11 miljardit barrelit.

Ootamatu tulemus

Pingviinidele on see hea uudis. Igal pool mujal maailmas on ka väikesed naftalekked pingviinidele hävitavad olnud. Lennuvõimetu linnu karvkate ja selles sisalduvad õlid peavad olema täiuslikus seisukorras, et ellu jääda. Nii kui seal on kasvõi väike naftane laik, on see rikutud ja linnud kas upuvad, või ei suuda vee all püsida ja surevad nälga. Seni kuni kahe riigi suhted on pingelised, võivad pingviinid kergendatult hingata.

Teine viis, kuidas pingviinide elupaik kaitstud on, on maamiinid, mida Argentina oma lühikese sõja jooksul rannad ja erinevad piirkonnad pungil täis toppis (20 000+ tükki on jätkuvalt maa sees peidus). Mineeritud piirkonnad on tähistatud ja seega ühtegi inimest seal surma pole saanud ja õnneks on linnud piisavalt kerged, et peale astudes miinid ei aktiveeru. Turistid ja muud uudishimulikud ei pääse piirkonda ja pingiviinid on rahus. Ka kohalikud elanikud on jõudnud järeldusele, et miinid on tegelikult kasuks ja nende eemaldamise plaanid on maha maetud. Sildid „Miinid!!!” toimivad alati paremini, kui sildid „Pingviinid!!!”

Allikas: mentalfloss.com

Loe lisaks
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
Vaata veel