Tööl olnud politseinik Anirut Melee oli esimene, kes sissetungijat nägi ja kelle suunas mees noaga lähenes. Selle asemel, et teha nii nagu politsei käsiraamat antud olukorras tõenäoliselt soovitaks, nõjatus politseinik kirjutuslauale ja rääkis noakangelasega rahulikult. Talle oli selge, et mees ei mõtle selgelt ja miski ajas ta nii kaugele.

Taktika töötas ja mees andis politseinikule enda noa vabatahtlikult ära ja selle asemel, et ta maha sundida ning käed raudu pista, astus politseinik mehele ligi ja kallistas teda pikalt. Kohe peale kallistust kahetses mees tehtut ja uppus pisaraisse.

Sissetungija kirjeldas enda rasket meelelolu sellega, et ta oli oma töökohalt kolm päeva peale alustamist minema saadetud ning raha jäi välja maksmata ja lisaks oli talt ära varastatud kitarr, mis oli tema ainsaks ja viimaseks sissetulekuallikaks.

Meest rahustanud politseinik lubas oma kodus vedeleva kitarri talle asemele anda. Rünnanud mehele mingit süüdistust ei esitatud. Hetkel on ta psühhiaatrite järelvalve all, et oma tasakaal ja mõtlemine taas korda saada. Hea on teada, et on palju neid, kes mõistavad, et politsei peamine ülesanne ei ole karistus, vaid ühiskonna paremaks muutmise ning sageli on halastus kordi efektiivsem vahend kui karistus.

Allikas: www.tnp.ph