Tõde hakkab ilmuma Naistekas ja Hommes igal reedel, nii et teil on terve nädalavahetus aega kaasa mõelda ja kommenteerida.

Küsisime naistelt, kas nad petaksid enda kaaslast, kui nad võiksid 1000% kindel olla, et see kunagi välja ei tule? Vastused olid järgmised:

Miina, 33: Uh, ainuüksi see küsimus ajab mind iiveldama. Ei, ei ja veel kord ei! Miks üldse peetakse normaalseks, et iga inimene peab ja tahab kallimat petta? Ahjaa, muidugi, olen kuulnud sellest põhjendusest: „Ükski inimene pole sündinud monogaamseks.“ Teate mis? On ikka küll. Ja lisaks minusugusele „naiivitarile“ leidub veel samasuguseid lolle, kes tahavadki enda elu ühe inimesega veeta ega usu, et kuskil on keegi parem.

Kätin, 24: Ma ei tea, pole sellele niimoodi mõelnud ... Kuidagi sisse on kodeeritud see arusaam, et petmine on vale ja seda ei tohi teha. Okei, ma olen veel muidugi noor ka ega tea teiste arust elust veel midagi, aga olen kindel, et ei suudaks enda peikat kunagi petta. Kui ma olen kellegagi koos, siis keskendun ja pühendun vaid talle. Nii lihtne see asi ongi.

Meeli, 45: Jubedasti tahaks öelda, et muidugi mitte! Aga reaalsus on see, et olen hetkel suhtes, kus mul puuduvad enda mehe suhtes igasugused soojad tunded. Ei, ma ei vihka teda, aga ta jätab mind täiesti külmaks. Meil on kaks last ja ta on hea isa, eks see meid koos hoiabki. Aga seksist ma ei taha rääkidagi – viimati tegime seda kolme kuu eest ja see oli kah selline siuh-säuh. Ma ei tea, kuidas tema oma vajadused rahuldatud saab, aga mina tunnen, et olen hullumas. Ma vajan kirge! Seega: kui ma kohtuksin mehega, kellega mul oleks nädal otsa (kui juba, siis juba!) meeletult hea seks ja saaksin seejärel rahuliku elu juurde naasta ... Siis jah, ma petaks abikaasat.

Heli, 59: Oeh, ma ei taha seda meenutadagi, kuna häbenen iga kord silmad peast ... Aga ma petsin enda esimest abikaasat. Olin siis noor, kõigest 23aastane ja juba mitu aastat abielus olnud. Kohtusin ühe härraga, kes lõi mul pea segi. Tundsin esimest korda elus, et olen armunud! Ja niimoodi me suhtlesime – alguses ainult platooniliselt, kuni lõpuks maandusin ta linade vahele. Aga see üks kord lõi mu pea nii selgeks. Tollal polnud lahutus kombeks, seega elasin kaasaga veel aastaid edasi ega kõssanud talle juhtunust sõnagi. 16 aasta eest lahutasime ja leidsin endale uue mehe. Ainult tema teab, et olen korra libastanud. Kuid teab ka seda, et ma ei teeks seda enam kunagi.

Küsisime sama küsimuse ka meestelt ja vastuseid võib lugeda SIIT