1983
Dopingumaailmaga ristunud tehnoloogiline kaasaeg üllatas Venezuela pealinnas Caracases Panameerika mägudel tosinat Ühendiikide võistlejat, kes positiivse dopingutesti peale koju saadeti. Nimelt oli grupp teadlasi steroidide testimiseks uue ja tõhusa meetodi leiutanud. Kokku põrus Panameerika mängudel 19 sportlast.

1988
27. septembril oli Canada sprinteril Ben Johnsonil must päev, kui ta Seouli olümpiamängudel teenitud kulla ära pidi andma – ja seda anaboolsete steroidide kasutamise tõttu. Johnson ise väitis, et tema taimejooki pandi salaja aineid, kuid ametnikud seda juttu päriselt ei uskunud ja vahetasid sprindilegendi medali kaheaastase võistluskeelu vastu välja. Toona häbiga Kanadasse naasnud Johnson pidi tippspordiga lõplikult hüvasti jätma viis aastat hiljem, kui ta dopingutestis teist korda põrus.

1988
18. novembril kirjutas USA president Ronald Reagan alla seadusele, mis keelustas mittemeditsiiniliste steroidide müügi. See oli üks osa Reagani narkootikumidevastasest sõjast. Seadus puudutas nii alaealistega seotud dopingukasutust kui ka droogide müümist lähemal kui 30 meetrit koolidest. Seadus pidi peaasjalikult tõkestama keskkooliõpilaste steroidikasutust.

1991
See aasta oli juba hästi lõppemas, aga 2. detsembril võtsid Ida-Saksamaa ujumistreenerid omaks pika dopingupraktika. Selgus, et vahepeal maailmakaardilt kadunud riigi naisujujate peaaegu 20-aastane võidutsemine taandus edukate treeningumeetodite asemel hoopis anaboolsete steroidide süsteemile, mida grupp Ida-Saksamaa treenereid kasutas. Õigupoolest olid rivaalid midagi sellist juba aastaid kahtlustanud, olgugi et ükski Ida-Saksa ujuja polnud kordagi vahele jäänud ega karistada saanud. ROK ja teised suuremad rahvusvahelised spordiföderatsioonid ei tavatsenud sportlasi tagantjärele karistada, kui atleedid ise patte üles ei tunnista. Loomulikult ei läinud ka naised ise oma saavutuste telgitagustest kellelegi pikalt rääkima ja nii on keemiavabrikute tõhusa abiga teenitud medalid neil tänini klaaskappides alles.

1992
14. mail suri Ühendriikide jalgpalli rahvuskoondislane Lyle Alzado 43-aastaselt ajuvähki – mitte lihtsalt heast peast, vaid steroidide ja kasvuhormooni tarbimise tõttu 20 aasta vältel. Kasvuhormoon neelas parimatel aegadel ta rahakotist 30 000 dollarit aastas, seejuures maksis dollar toona mõnevõrra rohkem.

1994
Septembris võitis Hiina Roomas peetud ujumis-MM-i 16 kuldmedalist 12, kusjuures varem polnud kommunistlik riik sellel alal eriti silma paistnud. Oktoobris jätkus hiinlannade ujumistriumf Aasia mängudel, kuni neist 11 pärast võistluste lõppu steroiditestis põrus. Tagasi tuli anda 22 medalit ja paljude hiinlannade võistluskeeld viis selleni, et 1996. aasta Atlanta olümpial sai Hiina ujumiskoondis kamba peale ainult ühe kulla
Vahemikus 1990-2000 põrus domingutestides kokku 40 Hiina ujujat, mis on kolm korda rohkem kui sel perioodil ühegi teise riigi rahvuskoondises kokku.

15. detsembril põrus dopinguproovis esimene Briti naissportlane, mustanahaline daam Diane Modahl. Süüks pandi talle tulemust parandavte ainete kasutamist ja British Athletic Foundation vormistas talle 4-aastase võistluskeelu. Aga nii lihtsalt see ei läinud, sest Modahli sõnul polnud tema uriiniproovi korralikult säilitatud. Möödus aasta ja Modahl vabastati temal lasuvast süüdistusest, sest – tõepoolest – oli võimalik, et uriiniproovi ei hoitudki külmkapis, nagu vaja. Õiglustuule tiibadesse saanud Modahl käivitas selle peale kampaania, et kogu vahejuhtumi kompensatsiooniks 450 000 Briti naela saada. Modahli kompensatsioonikampaania kestis kokku kuus aastat, läbis mitu kohtuastet ja lõppes ilma igasuguse märkimisväärse tulemuseta, kui sportlanna pankrotilähedane finantsseis välja arvata.

1997
15. mail koputasid dopingukütid Iiri ujumismedalisti Michelle Smith'i ja tema mehe Erik de Bruini uksele. Bruin oli endine kettaheitja, kellel oli parasjagu kaelas 4-aastane võistluskeeld ühe kihvakeeratud dopingutesti pärast. Smith ise oli aga 1996. aasta Atlanta olümpialt kolm kulda ja ühe pronksi toonud. Paraku hakkas ühes Barcelona laboris silma üks mitte just kõrvaline seik – nimelt sisaldas Smith'i uriiniproov surmavas koguses odavat Iiri viskit. Tuli välja, et Smith oli dopingu maskeerimiseks enda purki tõepoolest alkoholi valanud. Rahvusvaheline Ujumisliit FINA möönis seepeale kuivalt, et staarujujal oli proovi andes seljas sedavõrd kohev kampsun, et mitte keegi personali hulgast ei pannud kokteili segamist tähele. Naine sai 4-aastase võistluskeelu, kuid olümpiamedalid jäid talle alles.

1998
Veebruaris võitis Kanada lumelaudur Ross Rebagliati Nagano taliolümpial suurslaalomis kuldmedali ja andis kohe pärast seda positiivse marihuaanatesti. ROK võttis Rebagliatilt loomulikult medali ära... ja andis üsna varsti jälle tagasi. Nimelt ei maininud suusaliidu reeglid ühegi sõnaga seda, et marihuaana popsutamine suurslaalomiga päriselt kokku ei käi. ROK aga saab marihuaana kasutamise eest karistusi määrata ainult siis, kui föderatsioon ise selle ära keelanud on. Pealegi seletas Rebagliati paljusõnaliselt, kuidas marihuaana sattus ta uriiniproovi sellepärast, et keegi tõmbas enne võistlusi nurga taga džointi, tema aga juhtus seda pahaaimamatult sisse hingama.

1999
10. novembril alustas tööd Maailma Dopinguvastane Agentuur (WADA), pärast seda kui Lausanne'is peetud maailma dopingukonverentsil võeti vastu spordidopingu deklaratsioon. Dokument nägi ette sõltumatu rahvusvahelise dopinguvastase agentuuri loomist, mis toimiks täies jõus 2000. aasta Sydney olümpiamängudel.