DOPING LÄBI AEGADE: Käiku läksid nii kokalehed, strühniin kui ka vein. Doping aastatel 2000-2008

2000
Eakas Doktor Don Catlin, kelle pärusmaa on dopinguproovid, avastas ühest uriiniproovist norboletooni, mis on esimene teadaolev kunstlik anaboolne steroid. Avastus oli läbimurdeline, sest kuni selle hetkeni polnud kunstlikke steroide eriti silma jäänud. Ühtlasi tähendas see, et nii mõnedki sportlased võisid olla dopingutestist hõlpsalt läbi nihverdanud.

2002
28. mail avaldas Sports Illustrated usutluse endise pesapallimängija Ken Caminitiga, kelle sõnul kasutavad pooled USA rahvuskoondise mängijad steroide. Caminiti pihtis väljaandele, kuidas ta oli ise 1996. aasta hooajal rahvuskoondise hinnatuima mängijana steroide kasutanud. Caminiti tunnistas möödaminnes üles ka kokaiini kasutamise. Lugu lõppes sellega, et kõrgemat pesapalliliigat survestati juba samal suvel laboris steroiditeste tegema. Kaks ja pool aastat hiljem sai Caminiti 41-aaastaselt infarkti, mida arstid kohe droogide kasutamisega seostasid.

2003
7. novembril sai Briti sprinter Dwain Chambers eluaegse olümpiakeelu, kuna oli suvel andnud võistlusväliselt positiivse tulemuse anaboolse steroidi, täpsemalt tetrahüdrogestrinooni kasutamise kohta. Kuna olümpiakeelust ei tundunud piisavat, sai mees veel ka 2-aastase võistluskeelu. Chambers koos ülejäänud 4x100 teatejooksumeeskonnaga pidid loobuma enda medalitest, Chambersi 100 meetri rekord 9.87 tühistati ja 2003. aasta auhinnaraha tuli tal samuti tagasi maksta.

2004
WADA otsustas kofeiini keelatud ainete nimekirjast kõrvaldada. Varem kehtinud keeld tähendas seda, et umbes kaheksa tassi kohvi joonud sportlasi võistlema ei lubatud. WADA meelemuutuse taga oli teadusuuring, mille järgi võib kofeiin võistlusvõimet hoopis kahandada. Samuti ei soovinud WADA karistada sportlasi, kelle keha töötleb kohvi tavapärasest teistmoodi.

2006
29. detsembril allkirjastas toonane USA president Bush seaduse, mis keelustab geenidopingu. Selle seaduse vajadus jäigi ebaselgeks, sest WADA oli vastava regulatsiooniga juba kolm aastat varem maha saanud.

2007
22. juunil tappis Kanada wrestler Chris Benoit nii oma 7-aastase poja kui ka naise ja poos enda kaks päeva hiljem trenažööri külge üles. Kuu aega varem 40-aastaseks saanud Benoit' testosteroonitase oli surres kümme korda kõrgem, kui see olema peaks. Samuti leiti ta verest nii paanikahäirete korral väljakirjutatavat Xanaxit kui ka poolsünteetilist opioidi hüdrokodooni, mis on õigupoolest tugev valuvaigisti. Kas droogid veretöös üldse mingit rolli mängisid, pole üheselt selge. Küll aga oli mehe aju wrestling'u-karjääri jooksul nii palju kahjustada saanud, et see nägi lahkamisel välja nagu 85-aastase Alzheimeri-patsiendi oma.

2007 jätkub...
1. novembril selgus Berliini Humboldti ülikoolis tehtud uuringust, et 52 Saksamaa sportlast, kellele 1970-ndatele ja 80-ndatel nende endi teadmata anaboolseid steroide manustati, polnud ainsad keemiaohvrid. Nimelt olid kannatada saanud ka nende lapsed – 69-st ellu jäänud lapsest seitsmel oli kehalisi väärarenguid, neli olid vaimselt alaarenenud ja 23 protsendil oli astma. Veerand neist 52 sportlasest põdes mõnda vähivormi ja kolmandik kaldus kas enesetappu sooritama või vähemalt sellest mõtlema. Naissportlastel oli raseduse katkemise või nurisünnituse oht tavapärasest 32 korda kõrgem.

Samal päeval loobus sportlasekarjäärist viiekordne Grand Slam'i tšempion Martina Hingis. 27-aastase tipptennisisti Wimbledonis antud A- ja B-proov andsid mõlemad positiivse kokaiinitulemuse. Seejures oli uimastikogus sedavõrd väike, et Hingis oleks täiesti rahulikult Ühendriikide armee narkotesti läbinud. Hingis ütles, et ta pole kunagi kokaiini tarvitanud ja ilmselt oli testi lihtsalt halvasti hoitud. Samas puudus tal vähimgi soov dopinguametnikega maid jagada, et enda 2-aastast võistluskeeldu vaidlustada.

2008
11. jaanuaril sai pooleaastase vanglakaristuse mitmevõistleja Marion Jones, kes tunnistas üles dopingukasutamise Sydney olümipal. Süüdistuse järgi oli ta lisaks kõigele ka föderaaluurijad haneks tõmmanud ja kohtule valetanud. Kohtuotsus tuli pärast seda, kui Jonesilt olid juba ära võetud kõik pärast millenniumivahetust teenitud üheksa medalit. Varasemad seitse kulda ja üks pronks jäeti talle alles. Kolme kuu pärast nõudis ROK olümpiamedalid tagasi ka Jonesi teatenaiskonna kaaslastelt, kes saatsid arbitraažikohtule apellatsiooni.

"Kui dopingukontrollgi ei suuda kindlaks teha, kas sportlane on keelatud aineid kasutanud, siis kuidas peaksid ta tiimikaaslased seda teadma," küsis näiteks Jonesi endine naiskonnakaaslane, samuti medaleist ilma jäänud Chryste Gaines enda meilis, mille ta saatis vastuoluliste õigusküsimustega tegelevale ProCon.org-ile

26. jaanuaril sai Rahvusvahelisel Sõudeliidul (FISA) pärast Vene sõudjate üheksandat dopingujuhtumit mõõt sedavõrd täis, et organisatsioon keelas Vene Sõudeliidul aasta vältel rahvusvahelistel üritustel osalemise. Need sõudesportlased, kes otseselt vahele olid jäänud, pälvisid aga 2-aastase võistluskeelu.

4. juulil, USA iseseisvuspäeval sai elu prohmakaga hakkama toidulisandeid tootev AdvoCare, mis söötis USA ujujale Jessica Hardyle sponsorluse korras steroide sisse. Hardy andis positiivse dopingutesti ja pidi ees terendanud Pekingi olümpiat seejärel pelgalt telerist jälgima. Mõnda aega oli kahtluse all ka Hardy osalemine 2012. aasta Londoni olümpial, sest võistluskoodeksi järgi saab enam kui pooleaastase võistluskeelu teeninud sportlase eelolevalt olümpialt eemale jätta. Hardy õnneks pääses ta aga siiski Londonisse ja teenis sealt ka enda esimese olümpiamedali – 4x100 meetri vabastiilis teateujumises saadud pronksi.

31. juulil viis pisteline analüüsikontroll selleni, et seitse Vene naissportlast said võistluskeelu. Neist viis olid Venemaa medalilootused, kes pidanuksid nädal aega hiljem algavatel Pekingi olümpiamängudel võistlustulle astuma. IAAF oli juba 16 kuud pisteliselt Vene sportlaste kahtlasi teste kontrollinud. Vahele jäänud naistele pandi süüks teiste inimeste uriiniproovide esitamist, et niimoodi dopingukontrollist läbi lipsata.