Kes ta nüüd rohkem on: kas muusik või näitleja?

„Kindlasti mitte kumbki. Ma olen Henry Kõrvits, Genka jne. Olen isa ja abikaasa ning sõber, kellele meeldib teiste sõpradega sõnu riimi panna ning neid tuliste rütmide ja meloodiate abil rahvani tuua. Ma ei pea ennast isegi poeediks – poeedid on sügavad karakterid. Ma olen poeediks liiga lihtne inimene.”

Kes meist ei teaks viimase aja Eesti hittfilmi Klassikokkutulek, kus Henry mängis üht peaosa. Tegeleb ka ta isa ju näitlemisega. Kas see on tal äkki veres?

„Ei ole mul midagi veres. Ma filosofeerin praegu: näitlemises paelub inimesi ilmselt see karakterisse põgenemise moment. Sa oled mingiks ajaks teine inimene ja jätad oma igapäevaelu kõrvale. Kui su mängitaval karakteril on mured, siis tead, et need pole päris ja ei pea nende pärast tegelikult muretsema. See teeb su eksistentsi kergemaks. Sama on arvutimängudega: sa oled Nathan Drake Unchartedi mängus ja muretsed hoopis teiste asjade pärast. Sel hetkel on su suurim mure, kust mingi võti leida. Ja mis peamine – kui probleemilahendus välja ei tule, teed reload ja proovid uuesti.”

Ka ei usu Henry, et „Klassikokkutulekus” osalemine oleks talle samas vallas uksi avanud. Vastupidi, kogu eelnev tegevus andis talle võimaluse selles filmis osaleda. Ta ikka enne kaalub, kui millegagi nõustub, ja mida aeg edasi, seda valivamaks muutub. Henry püüab kaasa lüüa üksnes neis projektides, mis teda tõeliselt kõnetavad või kui tunneb, et see aitab ümbritsevaid inimesi või ühiskonda tervikuna. Vahel, kui pakutakse naeruväärselt suuri summasid, siis oleks ka neist patt loobuda. Siiski püüab ta kuulata eelkõige enda südant ja protsess peaks olema meeldiv, sest vastukäiv ei tohiks olla ei idee ega projektiga kaasa tulevad inimesed.

Kuid räppimine ja näitlemine ei ole Henry esimene töö

„Esimene päris raha oli töö- ja puhkelaagris teenitud viis rubla. Kõplasin seal paar päeva söödapeeti. Selle raha eest ostsin emale Palangast merevaigust sõrmuse. Ma olen töötanud eelnevalt ka reklaamialal, juhtinud Tallinnfilmi ja Raadio 2. Kõige pikemalt olen aga töötanud Saku Õlletehases turundusosakonnas, sest mul on sellekohane haridus.

Olen suhteliselt adapteeruv inimene, et võõrkehana ennast kuskil väga tundnud pole. Isegi siis, kui kaks aastat reklaamifirmas hügieenisidemete pakendite tekste eesti keelde tõlkisin ja iga nädal Westmani Ärist hulgi konkurentide tooteid ostsin. Isegi siis tundsin ennast hästi. Igal asjal on head küljed. Tänu sellele „toredale” tööle ja fookusgrupile olin nendes naisteasjades ikka väga ekspert.”

Kui suurt rolli tema edus mängib koolist saadud haridus?

„Üks asi, mida kool õpetab, on distsipliin ja sotsiaalne elu. Ma suhtlesin kooliajal väga palju niinimetatud „erakutega” ja tänu sellele nägin väga paljusid asju läbi mittestandardsete aspektide. Ma arvan see aitas mul asju teistmoodi näha ja analüüsida, mis omakorda aitas mul ilmselt oma laulusõnade ja teemadeni jõuda.

Aga ülikooli kohta võin küll öelda, et 50% ajast ja vahenditest läks ikka üliõpilaselu elamiseks. Mul vedas, et tänu turunduse algteadmistele ja paberile võeti mind Saku Õlletehasesse tööle. Mind usaldati ja ma ei petnud lootusi. Saku Õlletehasel oli sel ajal Eesti kõige kõvem turundustiim ja me tegime suuri asju. Seega usaldage noori, andke neile see võimalus ja nad võivad teie ettevõtte absoluutselt järgmisele tasemele viia.”

Aga millisel hetkel tuli otsus mikrofon kätte võtta ja rahvast hullutama hakata?

„Ma veetsin ülikooliajal kaks suve USA-s ja nägin, et hiphop on midagi rohkemat kui muusika. See on kultuur, mis kõnetab väga paljusid erinevaid inimesi. Mulle meeldis juba siis luuletusi kirjutada. USA-s veedetud aeg andis mulle mõtte, et miks mitte proovida ka räppi. Pärast USA-st naasmist ei läinudki kaua aega, kui tegime Pauliga oma esimesed lood ja live'id. Sealt see vanker suhteliselt tahtmatult veerema hakkaski ja ei ole väga näha, et see niipea peatuks. Ma olen naljaga öelnud, et lõpetan siis, kui mu lapselaps ütleb, et vanaisa, äkki sa enam ei räpiks.

Esimene lugu, mis linti sai, oli Toe Tagi üks esimesi ingliskeelseid lugusid. Meid intervjueeriti praeguseks juba ammu kadunud Top Raadios, sest meie trennikaaslase naine töötas seal. See oli esimene intervjuu ja mu arust tegime otseeetris live'is lugu. Playlist'i jõudis esimesena ilmselt A-Rühma „Popmuusik”.”

Henry pole aga alati soovinud näitleja või muusik olla. Kui uskuda lasteaia fotoalbumit, oli tema siiras soov saada Walt Disneyks. Mingi hetk muutis ta meelt ja unistuste ametiks kerkis zooloog. Eks ta kusagil alateadvuses teadis, et küll see meelelahutusmaailma kaldub, kuigi otsest soovi selleks pole kunagi olnud.

Eelkõige on Henry aga siiski isa ja abikaasa ning uurisime, mis põhimõtteid tema lastekasvatamisel jälgib.

„Ei saa öelda, et mul väga kindlaid põhimõtteid oleks, aga laps peab aru saama, et on olemas ikkagi mingi distsipliin ja reeglid, et süüakse söögi ajal ja magama minnakse kindlal kellaajal. Nende juurutamine võib algul raske olla, aga pärast on kõigil kergem. Laps peab mõistma ka vastutust ja tagajärgi. Kõige selle juures ei tohi ära unustada, et ta on laps ja teeb laste asju. Temaga peab suhtlema kui võrdsega, aga ei tohiks talt ikka lapsepõlve ära võtta.”

Nii isiklik äri kui ka pere vajavad tugevat ja tervet meest, kes jõuaks sammu pidada. Kas ta teeb selleks ka midagi, et terve püsida?

„Toitumises olen teoorias väga tugev. Ma tean täpselt, mida sööma peab, et pidu pikem oleks. Iseasi, kas teen seda. Viimastel aastatel, nagu suurem osa inimesi, pööran rohkem tähelepanu nii trennile kui ka söömisele. Oluline on, et saaksin oma valgud ja vajalikud ained kätte. Samas olen kulinaarselt väga ebapädev. Kui oleks olemas see tablett nagu Pan Kleksi Akadeemias, et sööd kapsli ära ja kõht on täis, siis valiksin päris kindlalt mingi suurepärase söögi asemel selle tableti.”

Tänapäeva artistide üks paremaid võimalusi nähtav olla on sotsiaalmeedia. Kes seda ei kasuta, polegi sageli nähtav. Ka Henry on suur sotsiaalmeeida ja nutivõimaluste kasutaja.

„Artistile on sotsiaalmeedia hädavajalik väljund. See on nagu asendus laval olemisele. Pilt Instagramis on su kontsert ja like'ijad publik. Mul on esinemistel alati täismaja.

Rääkides äppidest, siis on üks, mida väga ei teata, aga väärib ära märkimist. 2014. aastal tegi üks Iisraeli tüüp äpi nimega Yo!. Selle äpiga saab ainult ühte asja teha – saata oma sõbrale audio- või tekstsõnumi, mis ütleb yo! Investorid tõstsid sinna äppi 2,5 miljonit dollarit. Ma tahaks selle tüübiga kokku saada ja kiita, sest see on ilmselt kõige geniaalsemalt lihtsam asi, kuidas raha teenida. Kusjuures kutil läks selle äpi tegemiseks aega vist seitse tundi. Kiitus!”

Henry Kõrvits on hea näide sellest, et kui jääda kindlaks sellele, mida armastad, jõuad parimate sekka. Tema plaadifirma Legendaarne Records esindab pea kõiki nimekamaid hiphopi artiste. Ta on kirjutanud ligi 200 lugu, „Klassikokkutulek” lõi kinodes rekordeid ja pereelu hoiab teda maa peal. Ta on kõigest 42 aastat vana, mis tähendab, et kuuleme teda ja temast veel aastaid, sest esimese lapselapseni, kes palub tal räppimise lõpetada, kulub veel omajagu aega.