Konjaki tutvustus – väärikas ja aegumatu
Rääkides ajatutest alkohoolsetest jookidest, siis üks klassika, mis kindlasti pähe tuleb, on konjak. See väärika ajalooga Prantsusmaalt pärit jook on tänapäevani sobilik ka kõige peenemates oludes. Olgu selleks pulmad, matused, juubelid või avamised. Räägime lühidalt konjaki ajaloost, valmistamisest ja tarbimisviisidest.
Konjaki päritolu
Cognaci maakonna hea asukoht ja seda läbiv laevatatav jõgi Charente, mis tagab ligipääsu Atlandi ookeanile, tegid sellest juba keskajal erinevatele kaupmeestele atraktiivse piirkonna. Muuhulgas eksporditi Cognacist veini, mida Inglise ja Hollandi kaupmehed hakkasid destilleerima, et jook säilitaks oma kvaliteedi. 17. sajandil hakati rakendama aga kahekordset destilleerimist.
Legendi järgi olla tundmatu rüütel näinud und, kus vanakurat ähvardanud rüütli keha kaks korda läbi keeta, et rüütli hing kätte saada. Nii sündinudki idee veini kaks korda destilleerida, et välja tuua joogi tõeline „hing” (loe: olemus). Laevatades kanget veinidestillaati (eau-de-vie) avastati peagi, et joogi omadused paranevad aja jooksul kokkupuutel tammevaadiga.
Nii sündis jook, mida hakati päritolu järgi kutsuma KONJAKiks ja mille valmistamise protsess sai nime Charente'i jõe järgi.
Mis on konjak?
Konjak on viinamarjaveini destillaat. Seda valmistatakse kindlate reeglite järgi ainult COGNACi maakonnas Prantsusmaal, mis asub kuulsast Bordeaux` veinipiirkonnast veidi põhja pool.
Konjaki valmistamiseks kasutatakse üksnes valgeid viinamarju. Kõige eelistatum sort on Ugni Blanc (Itaalias Trebbiano), kuid levinud on ka Folle Blanche'i ja Colombardi viinamarjad. Saagikoristus algab enamasti oktoobri alguses.
Destillatsioon
Saagist pressitud viinamarjamahl kääritatakse ja umbes kolme kuni nelja nädalaga saavutab see 9% kanguse. Vein on siis madala alkoholisisalduse, kuid kõrge happesusega, mis on ideaalne destilleerimiseks. Veini ei filtreerita. Toorveini destilleeritakse kaks korda, kasutades traditsioonilist Charente'i meetodit.
Esimese destillatsiooni tulemusena (lubatud korraga 30 hektoliitrit) saadakse 27–30% alkoholisisaldusega vedelik (brouilli). Esmasel destilleerimisel eraldatakse nn pea ja saba, kuna need ei ole väga kõrge kvaliteediga.
Teistkordse destilleerimise (lubatud 25 hektoliitrit) tulemusena valmib nn toorkonjak, mille alkoholisisaldus on 68%–72%. Destilleerimine peab olema lõpetatud 31. märtsiks.
Laagerdumine
Saadud praktiliselt värvitu ja lõhnatu destillaat (eau-de-vie) pannakse minimaalselt 24 kuuks tammevaatidesse küpsema. Lubatud on kasutada üksnes Prantsusmaa tammest tehtud tünne. Kasutatakse 270- kuni 450-liitriseid vaate
Esimestel aastatel kasutatakse uusi tünne, et saada kätte värv ja mahendada maitset, kuid samas lisanduvad tammest vanillisus, vürtsikus.
Seejärel valatakse konjak pikaajaliseks laagerdumiseks ümber vanadesse vaatidesse, et mitte lasta konjakil muutuda liiga tammiseks. Selles staadiumis lisanduvad nn rancio aroomid, mida iseloomustavad naha, tubaka, kuivatatud puuviljade jm noodid. Näiteks on rahvusvaheliselt tuntud Meukowi konjakid stiililt mahedad ja meeldivalt puuviljased. Konjaki stiil peab olema järjepidev ja äratuntav. Seega ükski konjak ei sarnane teisega.
Kuidas juua?
Üldine konjaki nautimise reegel on, et konjaki joomist tuleb alustada nooremast margist ning liikuda edasi vanemate ja kallimate sortide poole. Seega pole mõtet alustada konjaki joomist X.O. konjakist. Väheharjutatud maitsemeeltele ei pruugi see üldse nii hästi maitseda kui V.S.-i tähistusega konjak. Veelgi tõenäolisemalt ei tee algaja kalli ja odava pudeli sisul olulist vahet.
See, kas tarbida konjakit jää, vee või toonikuga, taandub iga inimese isiklikule eelistusele, kuid asjatundjad sellele viltu ei vaata. Kuldreegel on, et kokteilide valmistamisel kasutatakse peamiselt V.S.-i klassi konjakeid ja vähemal määral V.S.O.P. või X.O. konjakeid. Viimaseid oleks mõistlikum traditsiooniliselt tarbida. Heade konjakite maitse kui ka aroomibukett avaneb konjakiklaasis alles 15–20 minuti pärast ja konjaki „käigu pealt” sisse kallamisel puudub igasugune mõte.
