Raivo E. Tamm – teen ja pooleli ei jäta, ükskõik kui raske ka ei ole

ERR

Alates ajast, kui Eesti taas vabaks sai, ei ole möödunud vist nädalatki, et Raivo E. Tamme madal bassihääl poleks sadade tuhandete eestlaste elutubadesse kostunud. Ta on olnud kogu aeg olemas. Näidendites, lavastustes, andnud hääli Mootorratturhiirtele ja mänginud Allanit mammutsarjas Õnne 13. Ajaga ei ole Raivo ära väsinud, vaid meil on võimalik teda näha aina uutes situatsioonides ja rollides. Võtsime Raivo ette ning pommitasime teda natukene küsimustega möödunust ja praegustest plaanidest.

Kui vanalt sa näitlemisega alustasid ja kuidas said aru, et see on just sulle?

Ma õppisin Tallinna 32. keskkoolis ja seal, kusagil algklassides, täpselt ei mäleta, äkki 6. või 7. klassis, olid meil teatri fakultatiivtunnid, mis tegelikult olid nagu teatriringi moodi kooskäimised. Juhendaja oli Sirje Raudsik. See oli põhimõtteliselt nagu ettevalmistus keskkooli teatriklassi astumiseks. Aga ma vist väga kaua ei käinud seal, sest mu isa ei kiitnud heaks, et kavatsen teatriklassi minna. Ta oli konkreetne: “Mis kuradi teater? Mine ikka autoklassi, saad load vähemasti!” Ja ma läksingi.

Ja siis, kui minu lennu keskkooliklassid olid komplekteeritud, oli kuulda, et direktor olevat leidnud lava tagant ruumidest tühje õllepudeleid ja sellest päevast seal koolis enam alkoholiprobleemide tõttu teatriklassi ei eksisteerinud. Küll mul oli siis hea meel, et ma seal teatriklassis ei olnud ja sain BC-kategooria juhiload. Aga keskkooli pidudel olid eeskavad ja kui meie klassi kord oli pidu korraldada, siis koostasin eeskava, lavastasin ja mängisin tihti ka ise peaosi. Üks eredamalt meelde jäänud on tookordse populaarse telesaate “Reklaamiklubi” paroodia, kus mängisin saatejuhti Mati Elistet. Selliste pidude järel arvas mu eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helju Viires, et peaksin ikka teatrikooli minema ja nii ma siis tegingi.

Loe lisaks
11 asja, mida nädalavahetusel vältida, et olla edukas
Üksikisa: Ma ei kujutanud ettegi, milline pruudimagnet on last üksi kasvatav isa (95)

Lavaka ajal mängisin asendajana kaasa sõbra ja kursusevenna Riho Rosbergi kooliteatri trupis. Päris professionaalses teatris oli minu esimene esietendus teise kursuse tudengina 15. septembril 1985. a Ugala teatris, kuhu kursuse juhendaja Kalju Komissarov võttis mind koos Dajan Ahmetoviga kosmonaute mängima lavastusse “Ja sajandist on pikem päev”.

Pean seda tärminit oma professionaalses teatris osalemise alguseks.

Oled sa ka muid ameteid pidanud?

Et nõukogude armee mind enne teatrikooli katseid ära ei rööviks, võtsin 19. tehnikakoolis autoremondilukksepaks õppides aasta pikendust. Seal teenindusministeeriumi remondi- ja ehitusvalitsuses praktikal olles avanes võimalus hoopis autojuhina töötada, kuna mul olid profiload. See oli ülim nauding, kuna mul oma autot ei olnud ja tööauto, millega ülemusi Tallinnas mööda ehitusplatse sõidutasin, Poola väga veider istmetega kaubik Žuk, oligi nagu minu oma auto. See oli mul õhtul kella kaheksani käes ning käisin tihti juba pärastlõunal tehnikakooli grupivendadega lõbusõitu tegemas ja ujumas jne.

Aga näitlejatöö lõpetamisele pole küll kordagi mõelnud. Kuna olen valinud vabakutselise elu, olengi saanud pidevalt ka muud teha – õhtuid juhtida, konfereerida, esitleda autosid või mida iganes – olen tänu sellele kohtunud väga paljude ja huvitavate inimestega ning elu on olnud väga mitmekesine.

Aga räägi enda näitleja tööst. Mis roll on sulle kõige rohkem andnud ning mida tahaksid ikka ja jälle mängida? On sul mõni roll, mida sooviksid väga mängida, aga pole veel võimalust olnud?

Arvan, et kõige rohkem on andnud Henry Higginsi roll Rahvusooper Estonia lavastuses “Minu veetlev leedi”. See oli mulle ülisuur proovilepanek ja katsumus ning selle tavalisest pikema prooviperioodi jooksul sai väga palju laulutundides käidud. Sain sealt palju enesekindlust ja rõõmu tundest, et ma laulan, oskan, saan hakkama ja lõpuks laulangi Estonia laval!

Oma juubelietendust “Ma olen Ivo Linna” tahaks ikka ja jälle mängida. Iga kord pärast pikki vahesid on küll hirm seda etendust tegema hakata, et kas kõik on meeles, see tohutu monoloogide ja laulude kaskaad. Aga see, kuidas etendus end alati teise vaatuse lõpuks üles kruvinud on ja kuidas rahvas kaasa lustib, on müstiline energiaallikas. Alati on puhas rõõm tõdeda, et küll see Urmas Vadi on ikka laheda asja kirjutanud ja kokku pannud. Seegi roll on mulle väga palju andnud. Lähema tutvuse Ivo Linnaga.

Aga kui mu rollidenimistut vaadata, siis pole seal sugugi klassikarolle. Klassikat tahaks nüüd mängima hakata.

Sulle on suuresti külge jäänud Õnne 13 Allani imago. Kui tihti sa sellega väljaspool Õnnet silmitsi oled? Tullakse tihti juurde ja alustatakse lauset: “See suur, et …”?

Jah, ikka. Kuigi nüüd on see asendunud tihedamalt “joppenbuhh”-iga.

Sa oled tegemas ka sportlikku saavutust triatloni näol. Kuidas ettevalmistus läheb?

Ettevalmistus on päris tõsine tegemine. Olen küll kunagi ammu, samuti algkooli päevil, käinud korvpalli ja allveeujumise trennides, kuid nii tõsiseid treeningkavu ei mäleta, kui nüüd iga nädala algul mu päevikusse internetis ilmub. Aga teen ja pooleli ei jäta, ükskõik kui raske ka ei ole.

Kui sotsiaalne inimene sa oma tegemiste kõrvalt olla saad?

Facebookis mind ei ole. Ja pärast poolsajandi täitumist on töögraafik enneolematult tihedaks kujunenud. Aeg-ajalt ikka sõbrad saadavad e-kirju, et tahaks näha, millal on vaba õhtu, ja siis otsin neid vabu õhtuid oma märkmikust. Vahel ei leia kuu või paari vältel.

Kuidas sulle pereisa roll meeldib? Mis on see, mida lastele kaasa anda tahaksid?

Mulle meeldib pereisa roll, kuigi varasemalt on see roll saatuse tahtel väga katkendlikuks jäänud.

Vanemale tütrele avaldasin oma arvamust, kui kutsevalik hakkas kätte jõudma. Ega see ei läinud arvesse. Nüüd arvan, et lasen järgmistel lastel ka teha seda, mida nad ise tahavad. Kunagi oli noorem tütar koos minuga mu tuttavate pool ja pärast rõõmustas, et issand, kui lahedad inimesed nad olid. Püüangi neile ise eeskuju anda, et nad ütleksid ka minu kohta, et olen lahe isa, ja anda eeskuju ka oma sõprade-tuttavate näol, et minu lastest kasvaksid lahedad inimesed. Ühtlasi loodan anda edasi, et nad austaksid eakamaid inimesi, mis on mulle väga oluline. Selline Vahemere maade stiilis eakate inimeste austamine.

Sa oled ka autode ülevaateid teinud. Mis sind autodega seob?

Lapsepõlvest saadik olen autosid ihanud. Saaremaal vanaisal ja onul-tädil külas käies sõideti kolhoosis villistega – siis olin minagi tahtnud pisikese poisina kolhoosiesimeheks saada, et saaksin villisega sõita. Kui kunagi hiljem ostis isa kasutatud maanteemuhu Zaporozets ZAZ-965A, oli see minu elu vapustavaim hetk. See jääb elu lõpuni meelde, kuidas isa siis hoidis ja hellitas seda autot ning kui armsaks see kogu meie perele sai. Ning see, kui me piki tühja Virtsu maanteed Saaremaale sõitsime ja mina sain isa süles roolida – arvan, et sealt on pärit see, et mul on praeguseks olnud 34 aastat juhiload ja ei ole avariisid põhjustanud. Tänapäeva autod enam selliseid emotsioone omanikule ei tekita. Sestap naudin suviti oma esimese autoga, 1971. aasta Ziguli VAZ-2101-ga kruiisimist, mille olen lasknud musta ehk uunikumi numbrini ära restaureerida. Tööauto puhul hindan aga seoses pikkade otstega mugavust, ruumikust, kuid samas ka head võimsusressurssi, et mitte maanteel möödasõitudega tolknema jääda.

On sul aega ka hobidega tegelda?

Viimase paari aastaga on teatri- ja teletööd igasugused hobid enda alla matnud. Kunagi sooritasin erapiloodi eksami ja sain pädevuse – praeguseks on see aegunud. Viimane kaotus on ajapuuduse tõttu proovisõidud ja testid uute autodega.

Aga Kaitseliit on see, millele üritan aega leida ja see kompenseerib igasuguseid kaotatud hobisid.

Kui tegija sa köögis oled?

Köögis tegutsen harva. Kui nädalalõppudel tütred külla tulevad, on firmaroog omlett. Pidude puhul olen teinud ühe Rootsi väliseestlasest eluaegse kaugsõidulaeva kapteni retsepti järgi ahjuforelli fooliumis. Ainult paar võikuubikut kõhus, ilma soola ja piprata, et tunda kala tegelikku maitset.

Olen teinud ka lambaviiulit ahjus, see on terve kints. Lammas on mu lemmik.

Mis muusikat sa eelistad?

Muusika käib mul ainult autosõidu ajal raadiost. Sealt olen valinud retroroki ja retrodisko – siis loodan, et lastaks mu igipõlist lemmikut ZZ-Topi või hilisema perioodi Elvis Presleyt või Bee Geesi, kuid viimasel ajal on hakatud sellistel kanalitel häirivalt palju juttu mulisema. Nõnda on viimase aja valik langenud hoopis Klassikaraadio kasuks ja eriti naudin, kui sealt peaks tulema J. S. Bachi.

Loe lisaks
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
Vaata veel